Vahel peab olema ka halbu trenne , et saada aru mis on hea !

Sain Alma. Tõin poni ära ja panin boksi. Sidusin kinni ja võtsin teki ülepea talt ära, ja siis üritas ta mind hammustada ja vehkles oma kabjakestega. Nagu sitaks tõmbles. Mul oli peas üks küsimus: miks sa nii teed , alma ? Panin sadula selga, hakkasin sadulavööd kinni panema ja juba ma tunnen ta hambaid ja näen ta kapju oma silme all. Jalgu ka ei lasknud ennem puhastada. Kaitsmed peale ja valjad pähe. Kindlasti see kõik mis ta tegi oli minu süü ka. Mul endal oli miskipärast väga paha tuju ja see veel lisandus otsa, et ta hullult tõmbles.. Mul oli mõtteid igasugu: miks ta nii teeb ? Mis mõttega ma enam üldse jaman ? Miks ma loodan temast üldse midagi paremat ? Miks mul üldse vaja on temaga mässata ? miksmiks ? . Olin tõesti IGA asja peale hullult närvis. Platsile ja läksin selga. Jalused parajaks ja rajale sammu kõndima. Väga, väga tuim oli säärele, aegluubis kõndis ka. Alustasime kergendatud traaviga. Poni oli VÄGA tuim ja kange. Jooksis väga kangelt. Ainult edasiajamisega tegelesin, teised asjad unustasin täiesti ära , nagu nt istak, juhtimis võtted jne. Praegu võis selline mulje jääda, et ma tahan, et ta oleks hästi kiire ja ideaalne, kuid ma tahtsin kõigest, et ta liiguks, kui ma poleks edasiajanud, siis oleks ta lihtsalt seisnud. Mina ei oska "head traavi" sõita. Kindlasti oli väga kohutav vaadata, mida kõike ma seal seljas tegin. Koguaeg üks stekk käis,aga poni ei teinud pm teist nägugi. Täiesti tuim ja vastik oli sõita, nagu oleks esimest korda hobuse seljas, see kõik oli kindlasti minu viga, ma ei aja poni süüks.. Voldid tulid nagu kreekaeed välja. Jah, ma ei oska sõita. Täisistak traavi ka. Täna ei leidnud absoluutselt ühist keelt. Alustasime galopiga, vahepeal oli tõesti selline tunne, et ronin maha. Lihtsalt oli nii kahju ponist, kes pidi mind välja kannatama, lihtsalt ei tahtnud enam poni rikkuda. Algul ei liikunud ja viskas tagant jms. Galopis oli täna mul kihutamise isu , niiet ei oska galoppi kommenteerida. Kujutage ette, ma ajasin veel Almat edasi, kuigi ta nagu suht kimas ringi. Kõndisin ringi keskel üle lattide ja suunamuutus. Ja JÄRSKU toimus mingi klõps ja Alma oli palju parem. Alustasin teistpidi galopiga. Lihtsalt super mõnus, esimest korda nautisin, et Alma oli kiire, ei võtnud tagasi egamidagi. Aga ta vahetas ringi ajal oma jalga koguaeg, niiet sellega jamasime tükkaega. Lõpuks saime hakkama. Nüüd hakkas minema aina üles mäge.., tulime sellist harjutust : täisistak traavis keskele,peatus ja rajani välja ning sõitsime nurga läbi ja siis rist ning veel üks latt ja a-s peatus. See harjutus tuli meil normaalselt välja, klappis täitsa kenasti, peatus tuli ilus jne. Nii tegime paar korda. Siis pandi lattaiaks ja seda ka paar korda. Lõputraavi tegime poolistakus ja sõitsime usse. Lõpuks läks isegi Alma normaalseks, aga selliseid trenne ongi vaja selleks, et saada teada mis on hea. Kõigil inimestel läheb kord halvasti , kord hästi. See trenn motiveeris Almaga edasi sõitmas, et oma vigu parandada.
Jah, nüüd ma kirjutasin sellise teksti kokku, et ise ka ei usu. :D

Aga muidu järgmine kord reedel trenni.